Bandar Abbassi väikesel bazaaril õnnestus mul esimest ja ka viimast korda näha ning ka pildile saada paar nö. nokk.-naist. St. naine Hormozi piirkonnast, kus naiste näod on kaetu omapärase maskiga.
Kiletamine on siin väga popp. Hotellides on toolid kiletatud, seda nii tubades kui ka receptionis. Mõni takso on seest üleni kiletatud - lagi, uksed.. Või siis vähemalt päikesevarjud ja makk. Teel tuleb teha peatusi selleks, et ennast registreerida. Juht läheb meie nimekirjaga kuskile.. Esimeses peatuses tuli üks kerjuspoiss meile ligi. Kohalikud mehed ütlesid talle miskit keelavat, kuid ta jäi ikkagi meie juurde lunima mingit pudi. Lenno andis talle Eesti kommi. Kutt küsis dollareid...
Hingata on raske. On see siis tolm, tööstuspiirkond või heitgaasid -värske õhk on defitsiit. Mõnel kohalikul on valge mask näo ees, justnagu Jaapanis. Tundub, et liinibusside reisijad peavad sellisteks turvastoppideks kogu oma pagasi bussist välja tõstma ja siis jälle tagasi. Ja järgmises kontrollis jälle..
Mägine maa. Kahju, et juht ingl. keelt ei räägi. Tundub, et temalt võiks mõndagi huvitavat kuulda. Vanem mees ja vastupidiselt eilsele taksojuhile kes kuulas Iraani tümpsu, kuulab see mees rahulikumat kohalikku mussi.
Jõudsime Yazdi ca kl. 23.15 ja juhatasime taksojuhi Lonely Planeti kaardi järgi meile sobivasse ajaloohõngulisse hotelli. Otse-otse, siit paremale... Enn unustas tänutäheks oma päikeseprillid bussi.. Hotell on ca 200 a vanas hoones. Toad on kõik erinevad ja asuvad kahel tasapinnal. Kas on magamine trepist üles ja wc all või on wc keldris ja magamine esimesel korrusel vm. Siseõues on basseinid ning õu on kaetud kangast katusega. Väga tore vaheldus nendele hotellidele kus me seni oleme olnud. Vana, ajalooline hoone.
Kiletamine on siin väga popp. Hotellides on toolid kiletatud, seda nii tubades kui ka receptionis. Mõni takso on seest üleni kiletatud - lagi, uksed.. Või siis vähemalt päikesevarjud ja makk. Teel tuleb teha peatusi selleks, et ennast registreerida. Juht läheb meie nimekirjaga kuskile.. Esimeses peatuses tuli üks kerjuspoiss meile ligi. Kohalikud mehed ütlesid talle miskit keelavat, kuid ta jäi ikkagi meie juurde lunima mingit pudi. Lenno andis talle Eesti kommi. Kutt küsis dollareid...
Hingata on raske. On see siis tolm, tööstuspiirkond või heitgaasid -värske õhk on defitsiit. Mõnel kohalikul on valge mask näo ees, justnagu Jaapanis. Tundub, et liinibusside reisijad peavad sellisteks turvastoppideks kogu oma pagasi bussist välja tõstma ja siis jälle tagasi. Ja järgmises kontrollis jälle..
Mägine maa. Kahju, et juht ingl. keelt ei räägi. Tundub, et temalt võiks mõndagi huvitavat kuulda. Vanem mees ja vastupidiselt eilsele taksojuhile kes kuulas Iraani tümpsu, kuulab see mees rahulikumat kohalikku mussi.
Jõudsime Yazdi ca kl. 23.15 ja juhatasime taksojuhi Lonely Planeti kaardi järgi meile sobivasse ajaloohõngulisse hotelli. Otse-otse, siit paremale... Enn unustas tänutäheks oma päikeseprillid bussi.. Hotell on ca 200 a vanas hoones. Toad on kõik erinevad ja asuvad kahel tasapinnal. Kas on magamine trepist üles ja wc all või on wc keldris ja magamine esimesel korrusel vm. Siseõues on basseinid ning õu on kaetud kangast katusega. Väga tore vaheldus nendele hotellidele kus me seni oleme olnud. Vana, ajalooline hoone.
No comments:
Post a Comment