Kell 11.00 pidi algama meie kuulsusrikas sukeldumistrip. Marssisime kohale. Olin elevil ja kordasin veel teepeal üle, et mida ja kuidas tegema peab. Tegin ju oktoobris spetsiaalselt selle tripi jaoks endale sukeldumise litsentsi ja ega rohkem ei olnudki sukeldunud. Kohapeal selgus aga, et naisterahvad ei ole welcome. Instruktor vaatas mind ja tegi käega kõrvalelükkamise liigutusi. "No women, sorry." Täitsa lõpp. Ahastasin ikka korralikult. Ma ei olegi ennast tükk aega nii kehvasti tundnud ja nii õnnetu olnud, ausalt. (Vahepalaks ja etterutates olgu öeldud, et Dizinis kohatud eestlaste grupist maksid tibid mingi papi ja said tagauksest ikkagi sukelduma. SEE mees aga ei vaevunud mulle isegi õieti otsa vaatama, et mingit diili edasi aretada..). Enn ja Lenno läksid sukelduma. Mina võtsin takso ja sõitsin meie ülejäänud kamba juurde, kes olid mingis vanas veehoidlas ekskursioonil. Taksojuht püüdis arendada small-talki, mina varjasin oma nuukseid prillide taha ja püüdsin viisakalt vastata. Torman läbi veehoidla. Otsin sõpru.. Mingid vanad kivistunud kilpkonnajäänused, no ja who the f... cares.. Mul on sellest kultuuriväärtusest täitsa suva. Hullult kahju on. Endast. Solberdasin oktoobrises Männa karjääris, et enne Iraani tulekut oleks kursus tehtud. Ja ootasin väga, et saaksin nö. triibu pagunile. (Nagu aru saate, olen piisavalt edev. Jutt läheb vist ka liiga läigeks. Olgu, sain sellest üle.) Tagantjärele mõeldes, eks see oli ka naiivne arvata, et kui naine peab nii kaetud olema, et kehakumerused ei paistaks ja kotakaid riideid kandma, siis tal õnnestub sukelduma minnes sellest kõrvale hiilida. Samas, Lonely Planet ei hoiata selle eest naisi... Kõiksugu muudest veelõbustustest võtsid kohalikud naised küll osa, kuid siis olid neil tobedad (ja kindlasti ebamugavad) kilest või kummist kotakad kostüümid seljas.
Kuna me olime eile Külliga naisterannas ainult kahekesi, siis mõtlesime, et läheme täna kogu mitte-sukeldujate kambaga sinna - saame ikkagi oma poistega koos olla. Eemalt aga silmasime rannas kahte jalutavat naist ja kutid läksid ikkagi meeste randa edasi. Korjasime rannast karpe ja Külli istus maha, paljastades oma sääred. Naised, vanemaealise turistid, jalutasid randamööda edasi, kuid kohe tulid mööda rannaäärt ka kaks kalurit. Üks neist sammus edasi, kuid teine jäi meie juurde kõõritama. Meie teeme näo, et korjame karpe ja ei hooli temast. No kaua võib, mine juba minema! Ei, ikka kõõritab ühe silmaga meie poole ja pakub meile neidsamu rannas vedelevaid karpe. Kamooon! Ja no passibki meid, mitte oma kalu. Sellepeale tegin mina kurja nägu, vehkisin kätega ja karjusin: "Go away, go away!" (Tegelikult oli kogu situatsioon koomiline ja sisemiselt ma ikkagi itsitasin). Aga kurat küll, väljas on nii palav. Me tahaks juba ujuma minna... ja mitte siin komejanti teha. Kurjustamine ei aidanud. Kutt pomises midagi vastu ja ei liikunud meetritki. Õnneks ei olnud me ennast veel riietest lahti koorinud. Külli kattis ka oma sääred ära. Nüüd karjus juba ka Külli: "Go away, go away!" Ei mõjunud. Korjasime oma kodinad kokku ja astusime sealt minema. Lootsime leida mõne varjulisema rannasopi. Rannajoon tegi käänaku ja me pugesime väikese järsaku taha mere äärde peitu. Sirgelt ei saanud seista, sest siis me paistsime oma peidukast välja ja kalur oleks võinud meid näha. Nii siis saimegi liikuda ainult kummargil. Mõned kiirpaadid sõitsid mööda... võimalikult rannale lähedalt. Neil ka kindlasti põnev päev.. Kaugemal, ühes vahitornis oli näha mehe siluetti... Kuid saime ikkagi korraks ujuma! Jee! Töövõit! Luurame. Tunne on selline nagu üritaks sõja ajal paadiga Rootsi põgeneda (tegelikult kindlasti ikkagi mitte nii terav, kuid süda peksab sees..). Ühel hetkel paistis taas kalur. Õnneks jalutas ta truult nende kahe naise sabas keda me ennist kohtasime. Nüüd võib vist kalurile mõeldes ütelda, et parem varblane pihus kui kotkas katusel... :) Panime ennast käbelt ja kummargil olles riidesse ning hakkasime sealt ära minema. Rannast eemaldudes saatis meid vahitorni poolt kostuv kurblik laul....
Lenno ja Enn ei olnud oma sukeldumisest just väga vaimustatud. Enn toetas kogemata käe siilikule ja sai okkad kätte. Tubli Enn, teine trauma. :)
Pakkisime asjad ja pärast mõningast asja-ajamist, dokumendikoopiaid jne. olidki meil laevapiletid mandrile, Bandar-e-Charaki. Hüvasti Kish, sa ei pakkunud meile oodatud elamusi! Kohalike jaoks võib siin ju olla maapeale paradiis, kuid meil oli igav. See ei ole see Iraan, mida meie otsima tulime. Kuid, kogemus seegi.
Laev oli tegelikult väike lahtime kiirpaat kuhu mahtusime meie ja veel umbes 5 kohalikku. Sõit kestis 45 min ja see oli meie kõige toredam Kishiga seotud kogemus. Meie Külliga kilkasime, juht tegi meie rõõmustamiseks mõned lisa zik-zakid, kuid kohalikud olid kuidagi mossis. Üks tüüp oli seda nägu, et kohe näeme tema hommikusööki .. (palun mitte! Tema istus vööris, meie ahtris...), teine oli ülikonnastatud ja dokumendikohvriga. Kirju seltskond, ühesõnaga. Paat põrutas kohati nii nagu oleks sõitnud mööda põllukive. Meile meeldis!
Bandar-e-Charak oli juba tunduvalt rohkem "päris-Iraan". Kalapaadid rannas, kohalikud ilmselgelt meist elevuses. Esimesel hetkel mõtlesime, et meil tuleb hüpata üle paadi serva vööni merre, kuid oskuslik kapten tüüris meid ikkagi randa nii, et saime kuiva jalaga maale.
Kauplesime takso hinnas alla ja algas sõit Bandar Abbassi. Teed on paremad kui Tallinna kesklinnas ja taksojuht tegi head sõitu. Kolm tundi hiljem olimegi kohal. Hotellitoad on sageli kolmesed, nii ka Atilaris. Meie oleme Ennuga ühes ja Põdrad Janiga teises toas. Head ööd!
Kuna me olime eile Külliga naisterannas ainult kahekesi, siis mõtlesime, et läheme täna kogu mitte-sukeldujate kambaga sinna - saame ikkagi oma poistega koos olla. Eemalt aga silmasime rannas kahte jalutavat naist ja kutid läksid ikkagi meeste randa edasi. Korjasime rannast karpe ja Külli istus maha, paljastades oma sääred. Naised, vanemaealise turistid, jalutasid randamööda edasi, kuid kohe tulid mööda rannaäärt ka kaks kalurit. Üks neist sammus edasi, kuid teine jäi meie juurde kõõritama. Meie teeme näo, et korjame karpe ja ei hooli temast. No kaua võib, mine juba minema! Ei, ikka kõõritab ühe silmaga meie poole ja pakub meile neidsamu rannas vedelevaid karpe. Kamooon! Ja no passibki meid, mitte oma kalu. Sellepeale tegin mina kurja nägu, vehkisin kätega ja karjusin: "Go away, go away!" (Tegelikult oli kogu situatsioon koomiline ja sisemiselt ma ikkagi itsitasin). Aga kurat küll, väljas on nii palav. Me tahaks juba ujuma minna... ja mitte siin komejanti teha. Kurjustamine ei aidanud. Kutt pomises midagi vastu ja ei liikunud meetritki. Õnneks ei olnud me ennast veel riietest lahti koorinud. Külli kattis ka oma sääred ära. Nüüd karjus juba ka Külli: "Go away, go away!" Ei mõjunud. Korjasime oma kodinad kokku ja astusime sealt minema. Lootsime leida mõne varjulisema rannasopi. Rannajoon tegi käänaku ja me pugesime väikese järsaku taha mere äärde peitu. Sirgelt ei saanud seista, sest siis me paistsime oma peidukast välja ja kalur oleks võinud meid näha. Nii siis saimegi liikuda ainult kummargil. Mõned kiirpaadid sõitsid mööda... võimalikult rannale lähedalt. Neil ka kindlasti põnev päev.. Kaugemal, ühes vahitornis oli näha mehe siluetti... Kuid saime ikkagi korraks ujuma! Jee! Töövõit! Luurame. Tunne on selline nagu üritaks sõja ajal paadiga Rootsi põgeneda (tegelikult kindlasti ikkagi mitte nii terav, kuid süda peksab sees..). Ühel hetkel paistis taas kalur. Õnneks jalutas ta truult nende kahe naise sabas keda me ennist kohtasime. Nüüd võib vist kalurile mõeldes ütelda, et parem varblane pihus kui kotkas katusel... :) Panime ennast käbelt ja kummargil olles riidesse ning hakkasime sealt ära minema. Rannast eemaldudes saatis meid vahitorni poolt kostuv kurblik laul....
Lenno ja Enn ei olnud oma sukeldumisest just väga vaimustatud. Enn toetas kogemata käe siilikule ja sai okkad kätte. Tubli Enn, teine trauma. :)
Pakkisime asjad ja pärast mõningast asja-ajamist, dokumendikoopiaid jne. olidki meil laevapiletid mandrile, Bandar-e-Charaki. Hüvasti Kish, sa ei pakkunud meile oodatud elamusi! Kohalike jaoks võib siin ju olla maapeale paradiis, kuid meil oli igav. See ei ole see Iraan, mida meie otsima tulime. Kuid, kogemus seegi.
Laev oli tegelikult väike lahtime kiirpaat kuhu mahtusime meie ja veel umbes 5 kohalikku. Sõit kestis 45 min ja see oli meie kõige toredam Kishiga seotud kogemus. Meie Külliga kilkasime, juht tegi meie rõõmustamiseks mõned lisa zik-zakid, kuid kohalikud olid kuidagi mossis. Üks tüüp oli seda nägu, et kohe näeme tema hommikusööki .. (palun mitte! Tema istus vööris, meie ahtris...), teine oli ülikonnastatud ja dokumendikohvriga. Kirju seltskond, ühesõnaga. Paat põrutas kohati nii nagu oleks sõitnud mööda põllukive. Meile meeldis!
Bandar-e-Charak oli juba tunduvalt rohkem "päris-Iraan". Kalapaadid rannas, kohalikud ilmselgelt meist elevuses. Esimesel hetkel mõtlesime, et meil tuleb hüpata üle paadi serva vööni merre, kuid oskuslik kapten tüüris meid ikkagi randa nii, et saime kuiva jalaga maale.
Kauplesime takso hinnas alla ja algas sõit Bandar Abbassi. Teed on paremad kui Tallinna kesklinnas ja taksojuht tegi head sõitu. Kolm tundi hiljem olimegi kohal. Hotellitoad on sageli kolmesed, nii ka Atilaris. Meie oleme Ennuga ühes ja Põdrad Janiga teises toas. Head ööd!
No comments:
Post a Comment