Wednesday, January 7, 2009

TEISIPÄEV, 23.12. Ennu jälg kivis..

Olime maja tühjaks söönud, nii et läksime hotelli sandwitchibaari hommikust sööma. Sai, mille vahel vorsiviilud, ei olnud hea. Rohkem seda ei söö. Korraks näitas päikest, kuid tegelikult sadas kogu päeva ja üha rohkem. :)
Meie viimane sõit oli vähemalt mulle päeva parima fiilinguga (Cypress Hill kõrvus ei olnud ka paha) ja oleks tegelikult tahtnud veel sõita, kuid meid ei lastud enam tippu. Gondli-tüübid näitasid, et sajab liiga tihedalt ja lunimine ei aidanud. Gondlid seisid. Hinges kraabib... nii tahaks veel! No olgu-olgu, homme peaks küll kõik kohad paksu puudrit täis olema. Meile öeldi, et mägi on lahti 4-ni, kuid juba teist päeva ei lastud meid ca 15.30 üles. Avalikku infot lahtiolekuaegade kohta kuskil ei silma... Võibolla ussikeeles on, aga meie ju seda ei mõika. Mäevärgist veel niipalju, et pilet on elektrooniline tablett mille rent on 20 000 ja päev maksab 150 000 riaali. Toetad tablaka vastu lugejat ja pressid ennast läbi karusselli, seejärel väike sikk-sakk jalutuskäik metallpulkadega koridoris ja gonglisse. Kohalikud karusselli-mehed on väga abivalmid ja tahavad muudkui ise sinu tabletti vilgutada, aga no selle asjaga saame me ju ise hakkama. Mõnikord tekib karusselliga mingi jama ja tabletilugeja viskab villast. Siis on operaator-mees eriti abivalmis ja muudkui vilgutab tabletti. No ei aita see! Tegelikult peaks ca 5-10 min ootama ja siis uuesti proovima. Mäest veel, et mina kujutasin Dizini ette nii, et saad kuskile kaljunukile ja siis pead sealt kuidagi alla sikerdama lootes, et laviini ei teki. No sellist kohta ei ole mina siin veel näinud. Vähemalt seal, kuhu tõstukid viivad ja helikaid siin ei ole.
Esimesel päeval otsis meid üles üks tore Moskvast pärit venku, kes kuulis Naderilt, et eestlased tulid. Teda oleme nüüd ka mäel näinud ja tema olevat siin juba kolmandat korda, sest mujal meile nii lähedal detsembris nii hästi sõita ei saa. Soovitas meil ka Jaapanisse minna. Eks näis mis tulevik toob...
Mäel on kaks söögikohta. Üks on kiirsöökla ja teine on Naderi resto. Jani burger ja Külli friikad sakkisid, homme läheme Naderi juurde. Ennul läks täna sandisti - rammis oma puusaga üht kivi ja on nüüd voodis pikali.

Poisid tõid talle leevenduseks lund ja jääpurikaid. Kui juba Enn ütleb, et on valus, siis on ikka s....ks valus. Jätab vist homse päeva vahele.


Slon näitas, et poodi lähevad Külli ja Lenno. Jan volunteeris ise. Näis mida head nad toovad, täna teeme õhtusöögi ise. Tegelikult võiks juba süüa küll...
Kell on 18.15 ja tulime Vahuriga hotelli. Mina toksin blogi (esimest ja viimast korda Iraanis olles) ja Vahur uurib mida lahedat siin veel teha saaks. Lund on niiii palju, et jalas võiksid olla kõrge säärega saapad. Ja sajab juurde!! Lahee!
Tagasi tulles on lumi katnud trepiastmed, libastun ja persetan paar astet allapoole.
Nii õige ja ehtne talv kui veel olla saab!
























No comments: