Friday, January 9, 2009

ESMASPÄEV, 05.01.09. Tagasi koju


Meie lend Tehranist jääb ka natsa hiljaks, kuid ei midagi hullu. Ei saa mainimata jätta, et lennukis tehakse esimesed joodud. Stjuuard väidab, et õlut enam ei ole. Valget veini ja viina ka...:) Kardavad vist, et läheme lolliks kätte. :)
Jõuame MOWsse ja meil on ca 40 min aega järgmise lennuni. Ei mingit tśillimist, ainult vasak ja parem ning olemegi RIX lennul. Ja mõne aja pärast Riias. Ootame oma pagasit. Laudu, bazaarilt ostetud nänni jm. Mida aga ei tule, on meie pagas. Teeme avalduse ja palume oma staff Tallinna edasi saata.
Tom ja Aita tulid meile kollase bussiga vastu. Riias on ca 19 kraadi külma, lumi, puud härmas...
Käime (mis-see-nimi-nüüd-ongi? kohas) söömas. Lido! Ja algab sõit kodupoole. Bussiaknast paistab ilus talv. Õllel on kraad sees ja seetõttu teeme pit-stoppe sagedamini kui oleks võinud arvata. :)
Etterutates olgu lisatud, et meie pagas saabus Tallinna juba järgmisel päeval ja sellega oli kõik OK. Ja hästi, et nii on, sest Lenno ja mina läheme juba mõne päeva pärast Austriasse mägesid vallutama. :)

REEDE, 02.01.09. Esfahan

Buss väljus Yazdist hommikul kl. 06.00 ja ca 4,5 h hiljem jõudsime Esfahani. Tegime väikese tiiru linnapeal. Täna on bazaar ja tegelikult enamus poode suletud, kohalik pühapäev ikkagi. On tuuline ja jahedam kui Yazdis. Sõrmed hakkavad külmetama. Uuh, mul ei ole sooje riideid kaasas. Hotell on taas ajaloohõnguline ja tuba on OK, kuid tuuletõmbe ja olematu ukseluku tõttu lendab toa uks pidevalt lahti. Küll Lenno nuputab midagi välja.
Käisime Esfahani kiidetud sildasid vaatamas. Nägime kahte ilusat silda, kuid tegelikult ei olnud neis meie jaoks midagi erilist. Korras ja valgustatud promenaad, selline Tartu-hõnguline. Jube tuuline ja jahe! Ei mingeid teemaju kus ennast soojendada, mõnulemisest rääkimata. Muidugi ei ole ka hooaeg.... Lõpuks teeme ühe tee silla all olevast müügipunktist ja sööme ühe piruka. Sõrmed on külmast kanged, tuul vuhiseb otse kõrva (ei ole harjunud nii külma ilmaga). Võtame takso ja tuleme tagasi hotelli. Siiani ei ole Esfahan meile muljet avaldanud. Taome kaarte... Keegi lööb väljas trumme - on Husseini sünnipäevakuu (või surmakuu? Jääbki selgusetuks...).

Thursday, January 8, 2009

TEISIPÄEV, 30.12. Nokk-naine

Kuna Bandar Abbas oli lihtsalt vahepunkt Kishist edasi, siis jaguneme kaheks, et leida võimalikult ruttu sõiduvahend edasi liikumiseks. Rongid on jaanuari lõpuni väja müüdud. Kahe taksoga Yazdi sõitmist pidasime kalliks. Vahur kauples bussijaamas ühe väiksema bussi, mis korjab meid kl. 12.30 hotellist peale ja alustame sõitu Yazdi poole.




Bandar Abbassi väikesel bazaaril õnnestus mul esimest ja ka viimast korda näha ning ka pildile saada paar nö. nokk.-naist. St. naine Hormozi piirkonnast, kus naiste näod on kaetu omapärase maskiga.
Kiletamine on siin väga popp. Hotellides on toolid kiletatud, seda nii tubades kui ka receptionis. Mõni takso on seest üleni kiletatud - lagi, uksed.. Või siis vähemalt päikesevarjud ja makk. Teel tuleb teha peatusi selleks, et ennast registreerida. Juht läheb meie nimekirjaga kuskile.. Esimeses peatuses tuli üks kerjuspoiss meile ligi. Kohalikud mehed ütlesid talle miskit keelavat, kuid ta jäi ikkagi meie juurde lunima mingit pudi. Lenno andis talle Eesti kommi. Kutt küsis dollareid...
Hingata on raske. On see siis tolm, tööstuspiirkond või heitgaasid -värske õhk on defitsiit. Mõnel kohalikul on valge mask näo ees, justnagu Jaapanis. Tundub, et liinibusside reisijad peavad sellisteks turvastoppideks kogu oma pagasi bussist välja tõstma ja siis jälle tagasi. Ja järgmises kontrollis jälle..
Mägine maa. Kahju, et juht ingl. keelt ei räägi. Tundub, et temalt võiks mõndagi huvitavat kuulda. Vanem mees ja vastupidiselt eilsele taksojuhile kes kuulas Iraani tümpsu, kuulab see mees rahulikumat kohalikku mussi.
Jõudsime Yazdi ca kl. 23.15 ja juhatasime taksojuhi Lonely Planeti kaardi järgi meile sobivasse ajaloohõngulisse hotelli. Otse-otse, siit paremale... Enn unustas tänutäheks oma päikeseprillid bussi.. Hotell on ca 200 a vanas hoones. Toad on kõik erinevad ja asuvad kahel tasapinnal. Kas on magamine trepist üles ja wc all või on wc keldris ja magamine esimesel korrusel vm. Siseõues on basseinid ning õu on kaetud kangast katusega. Väga tore vaheldus nendele hotellidele kus me seni oleme olnud. Vana, ajalooline hoone.

ESMASPÄEV, 29.12. Vee all


Kell 11.00 pidi algama meie kuulsusrikas sukeldumistrip. Marssisime kohale. Olin elevil ja kordasin veel teepeal üle, et mida ja kuidas tegema peab. Tegin ju oktoobris spetsiaalselt selle tripi jaoks endale sukeldumise litsentsi ja ega rohkem ei olnudki sukeldunud. Kohapeal selgus aga, et naisterahvad ei ole welcome. Instruktor vaatas mind ja tegi käega kõrvalelükkamise liigutusi. "No women, sorry." Täitsa lõpp. Ahastasin ikka korralikult. Ma ei olegi ennast tükk aega nii kehvasti tundnud ja nii õnnetu olnud, ausalt. (Vahepalaks ja etterutates olgu öeldud, et Dizinis kohatud eestlaste grupist maksid tibid mingi papi ja said tagauksest ikkagi sukelduma. SEE mees aga ei vaevunud mulle isegi õieti otsa vaatama, et mingit diili edasi aretada..). Enn ja Lenno läksid sukelduma. Mina võtsin takso ja sõitsin meie ülejäänud kamba juurde, kes olid mingis vanas veehoidlas ekskursioonil. Taksojuht püüdis arendada small-talki, mina varjasin oma nuukseid prillide taha ja püüdsin viisakalt vastata. Torman läbi veehoidla. Otsin sõpru.. Mingid vanad kivistunud kilpkonnajäänused, no ja who the f... cares.. Mul on sellest kultuuriväärtusest täitsa suva. Hullult kahju on. Endast. Solberdasin oktoobrises Männa karjääris, et enne Iraani tulekut oleks kursus tehtud. Ja ootasin väga, et saaksin nö. triibu pagunile. (Nagu aru saate, olen piisavalt edev. Jutt läheb vist ka liiga läigeks. Olgu, sain sellest üle.) Tagantjärele mõeldes, eks see oli ka naiivne arvata, et kui naine peab nii kaetud olema, et kehakumerused ei paistaks ja kotakaid riideid kandma, siis tal õnnestub sukelduma minnes sellest kõrvale hiilida. Samas, Lonely Planet ei hoiata selle eest naisi... Kõiksugu muudest veelõbustustest võtsid kohalikud naised küll osa, kuid siis olid neil tobedad (ja kindlasti ebamugavad) kilest või kummist kotakad kostüümid seljas.
Kuna me olime eile Külliga naisterannas ainult kahekesi, siis mõtlesime, et läheme täna kogu mitte-sukeldujate kambaga sinna - saame ikkagi oma poistega koos olla. Eemalt aga silmasime rannas kahte jalutavat naist ja kutid läksid ikkagi meeste randa edasi. Korjasime rannast karpe ja Külli istus maha, paljastades oma sääred. Naised, vanemaealise turistid, jalutasid randamööda edasi, kuid kohe tulid mööda rannaäärt ka kaks kalurit. Üks neist sammus edasi, kuid teine jäi meie juurde kõõritama. Meie teeme näo, et korjame karpe ja ei hooli temast. No kaua võib, mine juba minema! Ei, ikka kõõritab ühe silmaga meie poole ja pakub meile neidsamu rannas vedelevaid karpe. Kamooon! Ja no passibki meid, mitte oma kalu. Sellepeale tegin mina kurja nägu, vehkisin kätega ja karjusin: "Go away, go away!" (Tegelikult oli kogu situatsioon koomiline ja sisemiselt ma ikkagi itsitasin). Aga kurat küll, väljas on nii palav. Me tahaks juba ujuma minna... ja mitte siin komejanti teha. Kurjustamine ei aidanud. Kutt pomises midagi vastu ja ei liikunud meetritki. Õnneks ei olnud me ennast veel riietest lahti koorinud. Külli kattis ka oma sääred ära. Nüüd karjus juba ka Külli: "Go away, go away!" Ei mõjunud. Korjasime oma kodinad kokku ja astusime sealt minema. Lootsime leida mõne varjulisema rannasopi. Rannajoon tegi käänaku ja me pugesime väikese järsaku taha mere äärde peitu. Sirgelt ei saanud seista, sest siis me paistsime oma peidukast välja ja kalur oleks võinud meid näha. Nii siis saimegi liikuda ainult kummargil. Mõned kiirpaadid sõitsid mööda... võimalikult rannale lähedalt. Neil ka kindlasti põnev päev.. Kaugemal, ühes vahitornis oli näha mehe siluetti... Kuid saime ikkagi korraks ujuma! Jee! Töövõit! Luurame. Tunne on selline nagu üritaks sõja ajal paadiga Rootsi põgeneda (tegelikult kindlasti ikkagi mitte nii terav, kuid süda peksab sees..). Ühel hetkel paistis taas kalur. Õnneks jalutas ta truult nende kahe naise sabas keda me ennist kohtasime. Nüüd võib vist kalurile mõeldes ütelda, et parem varblane pihus kui kotkas katusel... :) Panime ennast käbelt ja kummargil olles riidesse ning hakkasime sealt ära minema. Rannast eemaldudes saatis meid vahitorni poolt kostuv kurblik laul....
Lenno ja Enn ei olnud oma sukeldumisest just väga vaimustatud. Enn toetas kogemata käe siilikule ja sai okkad kätte. Tubli Enn, teine trauma. :)
Pakkisime asjad ja pärast mõningast asja-ajamist, dokumendikoopiaid jne. olidki meil laevapiletid mandrile, Bandar-e-Charaki. Hüvasti Kish, sa ei pakkunud meile oodatud elamusi! Kohalike jaoks võib siin ju olla maapeale paradiis, kuid meil oli igav. See ei ole see Iraan, mida meie otsima tulime. Kuid, kogemus seegi.
Laev oli tegelikult väike lahtime kiirpaat kuhu mahtusime meie ja veel umbes 5 kohalikku. Sõit kestis 45 min ja see oli meie kõige toredam Kishiga seotud kogemus. Meie Külliga kilkasime, juht tegi meie rõõmustamiseks mõned lisa zik-zakid, kuid kohalikud olid kuidagi mossis. Üks tüüp oli seda nägu, et kohe näeme tema hommikusööki .. (palun mitte! Tema istus vööris, meie ahtris...), teine oli ülikonnastatud ja dokumendikohvriga. Kirju seltskond, ühesõnaga. Paat põrutas kohati nii nagu oleks sõitnud mööda põllukive. Meile meeldis!
Bandar-e-Charak oli juba tunduvalt rohkem "päris-Iraan". Kalapaadid rannas, kohalikud ilmselgelt meist elevuses. Esimesel hetkel mõtlesime, et meil tuleb hüpata üle paadi serva vööni merre, kuid oskuslik kapten tüüris meid ikkagi randa nii, et saime kuiva jalaga maale.
Kauplesime takso hinnas alla ja algas sõit Bandar Abbassi. Teed on paremad kui Tallinna kesklinnas ja taksojuht tegi head sõitu. Kolm tundi hiljem olimegi kohal. Hotellitoad on sageli kolmesed, nii ka Atilaris. Meie oleme Ennuga ühes ja Põdrad Janiga teises toas. Head ööd!

PÜHAPÄEV, 28.12. Women´s beach


TVst näeme uudiseid Gaza pommitamise kohta. Sri Lankas lõhkes pomm... Mis maailmas toimub ?!

Jalutame mööda linna ja otsime infopunkti. Abistajaid ja teenäitajaid on mitmeid, seda stiilis "Next building". Infopunkti ei leiagi, kuid leiame meeste ranna. Mehed vette! Pärast väikest supelungi saadavad kutid meid Külliga naiste randa ja lähevad ise tagasi linnapeale. Selgub, et naiste rand on suletud ja mingid tüübid teevad seal remonti. Läksime siis randa piirava müüri lõppu, ranna-alast väljapoole. Ümbruses vedeles ehituspraht, eemal paistis muul kus liikusid mõned inimesed. Käisime ujumas ja päevitasime, üks silm igaks juhuks lahti.. Ühel hetkel sõitis randa üks rattaga venelanna kellelt kuulsime, et ametlikus rannas päevitavad kohalikud ka bikiinides, kuid väljaspool aeda võib politsei trahvima tulla. Meid õnneks ei tulnud keegi kiusama.

Jalutasime kogu kambaga sadamasse, et uurida võimalusi lahkuda Kishilt laevaga. Põlvpükstes mehi sadamahoonesse ei lubatud. Pileti-infot saime hoone kõrvalt ühest eraldi ruumist. Teenindajaks oli abivalmis näitsik, kes rääkis ainult mõne sõna ingl. keelt. Suhtlesime nii, et tema helistas kellelegi (sõbrannale?), mina rääkisin sõbrannaga, see omakorda näitsikuga ja teistpidi tagasi. Päris huvitav telefonimäng oli. :) Tulemuseks otsus sõita homme kiirpaadiga mandrile.

Lenno pani päeval endale, Ennule ja mulle homme hommikuks sukeldumise tripi kinni. Ootan põnevusega keda-mida kõike vee all näha saab.

Siinsele tavale vastavalt on söögikohad päevasel ajal mõned tunnid kinni. Jube nälg on juba, lõuna jäi ju vahele. Ranna-äärne resto pidi avatama kl. 18.00. Jalutame kail ja teeme aega parajaks - 1,5 h veel tappa. Käime Külliga paar korda sissepääsu juures piilumas, et ehk lasevad meid ikkagi varem sisse. Ei midagi - "Open 6 o'clock". 18.04 läheme veelkord vaatama. Sissepääsu kutt vaatab kella ja taas: "Open 6 o'clock". No mida mees! Vastavalt idamaisele tavale sülitan põlastavalt, teen kurja häält ja astume sealt minema. Kõigil on kõhud ikka juba väga tühjad... aga no sellist suhtumist me ka ei talu. Kutsugu sisse ja pakkugu alustuseks kasvõi teed kui neil köök valmis ei ole. Seame sammud kaubanduskeskuses asuvasse kiirsöögikohta. Seal tervitatakse meid jälle: "Close. Open 6 o'clock." No mida, õppige kella tundma!!" Saame sinna ikkagi sisse. See ei taga aga veel midagi. Sees ei lähe ka asjad ladusalt. Arusaamatused tellimisel, ennasttäis teenindaja jne.jne. Kuna kella-aeg on selline, et paljud kohad peavad ikka vel pausi, siis otsustame seal siiski esimese nälja kustutada ja siis mõnes meeldivamas kohas jätkata. Reeglina avatakse söögikohad õhtuti kl. 20-21.00. Tuju on sitt ja meid päästaks ainult Mr. Tabriz. Kutsume endale järgi juba tuttava tõmban-peo-käima taksojuhi Mr. Tabrizi. Tema bussi mahume kõik kuuekesi. Mr. T ei vea meid kunagi alt. Paneb kiiresti Iraani tümpsu käima ja meil on kohe pidu! :)) Isegi see ei sega, et tal on ainult üks kassett. Hoolimata sellest, et Mr. T räägib ainult kolm sõna ingl. keeles, on ta intelligentse ja muheda olemisega. Selgitame talle, et tahame kuskile toredasse iraani restosse, kuid mitte samasse kus eile käisime. Tema jällegi, et eilne koht ongi kõige parem ja avatakse ka teistest restodest varem. No ok, Payab siis olgu. Juba taksos tõuseb kõigi meeleolu (näpud püsti, näpud püsti!) ja eilne koht on ka täna väga meeldiv. Payab tähistab vana veehoidlat ja resto asubki veehoidla katakombide peal. Piilume natuke ka veehoidlasse, kuid seal on vesi sees ja kaugele kondama ei saa. Pole hullu, maapeal on ka hea. Purskkaevud, tanduuri-ahjud, ringitatsav muhe teetooja-mees.. Sööme kõhud heast lambalihast punni ja popsime piipu peale. Mmmmm... Kuskil kireb kukk.

Wednesday, January 7, 2009

REEDE, 26.12. Tagasi Tehrani

Täna on jällegi särav päev, kuid meie pakime oma nodi kokku ja lahkume Dizinist. Hotellist tellitakse meile kaks taksot, mis on tavalised sõiduautod. Taksojuhid tõstavad meie lauakotid pagassi autoga risti nii, et üks koti ots jääb auto kabariitidest väljapoole. Lenno kott on pealmine ja mulle tundub, et mõnes kurvis võib see autost eralduda. Ja juba kihutamegi mööda kurvilist teed. Autos leviv kütusehais ajab iiveldama, nii et me Külliga hingame terve ca 120 km tee läbi minu rätiku. Külli nosib vastumürgiks saia ja ingverikomme. Üks heitgaasidest pungil tunnel tundub lõputu ja isegi läbi mitmekordse rätiku on hingata väga vastik. Silmad otsivad valgust tunneli lõpus, mis annaks lootust hapniku juurdevoolule.



Peame korraks kinni, et autojuhtidega kokku leppida kuhu täpselt me Tehranis minna soovime. Lonely Planet annab ühe tänava mille ääres peaks olema mitu Tourist Office´t ja ka Iran Air peakontor. Sinna! Meil on ju vaja lennukipileteid lõunasse. Teeradade eristusjooned asfaldil ja suunatulede näitamine tunduvad olevad soovituslikku laadi. Ringil olijale ei pea teed andma jne. jne. Endiselt on mure lauakottide pärast. Nüüd juba ka selle pärast, et kui kotid mõnes kurvis plagama ei pane, siis sõidame ise või sõidab mõni teine auto laua otsast jupi ära. Aga seda õnneks ei juhtu. Juhtidel on kõik kontrolli all (või oli see õnnelik juhus?) välja arvatud Tehrani tänavate tundmine (mägede pojad ikkagi). Pole hullu, kui ise ei tea, tuleb küsida. Läbi tiheda ja kaootilise liikluse jõuame lõpuks kohale. Täna, kohaliku aja järgi pühapäeval on bürood kinni ja õiget Iran Air esindust ei õnnestu meil ka abivalmite kohalike abiga leida. Halvasti, lootsime ikkagi täna juba edasise kohta selgust saada. Kas saame kiiresti lennukipiletid või sõidame kuskile punkti rongiga vm. Aeg läheb. Lõpuks sõidame samasse hotelli kus veetsime oma esimese öö Iraanis.Takso Dizinist Tehrani oli odavam kui sinna minnes. Jalutame mööda linna ja otsime söögikohta. Näib, et pühapäev on väga sobilik päev kõigi linnas olevate autode putitamiseks. Oleme sattunud autoremondipiirkonda. Tänavate kaupa on autojubinate müügikohti ja kõikjal askeldatakse autode kallal. Ühe bussiootepaviljoni ees lõigatakse ühte autot relakaga. Naine istub autos kuni mees valib sobivat sumbutajat... Mõne tänavaäärse puu otsas on linnupuur ühe väikese linnuga kes aeg-ajalt laulda siristab. Jägmine linnaosa - värske kala. Suured, surnud, roosad, rohelised ja hallid kalad. Tundub, et liigume õiges suunas.. söök ikkagi. Mõni kebabikoht ei tundu ahvatlev, mõni on suletud... Puuviljad, köögiviljad, seemned... Ostame koogipoest endale mõned isuäratavad koogid. Lõpuks istume ka ühes kebabikohas maha. Täitsa ok. Tagasiteel hotelli jalutame läbi kinga-koti sektori. Pimeneb. Üks kohalik ja liikluspolitseinik (nende vormis tegelaste funktsioon jääbki saladuseks, sest nad tunduvad lihtsalt seisvat või jalutavat tee ääres) selgitavad meile, et kui keegi esitleb ennast politseina ja tahab meie kotte enda kätte, siis ei ole tark seda teha. Soovitavad meil pigem tuppa ära minna. Longime veel läbi Hiinast pärit kauba tänavate. Mingi ohtu küll ei tunneta. Ei tasu lihtsalt endal rumalalt käituda. Teede ääres on suht sügavad kraavid. Sinna saab näiteks visata oma vanad kingad, kui oled endale tänavaäärsest poest uued käimad ostnud. Külli koperdas ühte kraavi. Õnneks lõppes see ainult ehmatusega.
Hotellis lähevad kutid sauna ja basseini mõnulema. Naistele siin sellist teenust ei osutata. :( Mina lähen siis vanni!
Õhtu lõpetame hotelli teebaaris teed juues ja vesipiipu popsides. Mõnus.
Toa akna taga käib teeparandus ja kuigi aknad on kinni, tungib tuppa ikkagi hais...

NELJAPÄEV, 25.12. Päike ja eestlased


On hommik, päike sirab südamest, lumi paneb silmi kissitama ja taevas on lipu-sinine. No mida veel tahta?! Meie jaoks on tavaline neljapäev, kuid kohalikel algas nädalavahetus ja täna-homme on neid siia palju oodata. Mäeolud on niivõrd super, et isegi puusahaige Enn tuleb mäele. Külli võtab laenutusest laua, rentija sätib saabast Küllile jalga ja Vahur kaupleb selle eest hinda alla... Blondi tšiki jalg ikkagi. :) Laudu laenutab siin ainult üks koht, suuski saab kahest. Kui eelmistel päevadel on olnud raske enda ette näha, siis nüüd paistavad kõik ümbritsevad mäed selgelt kätte ja sõita on lausa lust. Täna öösel enam lund juurde ei sadanud, kuid nõlvi kus puuderdada, on küllalt. Ja terve päev on päikest täis.
Võrreldes ülejäänud riigiga, on Dizin ikkagi kuurort ja kohalikud tunnevad siin ennast vabamalt kui nö. tavaelus. Naistel on ikkagi ka siseruumides pead kaetud. Samuti on need inimesed, kes tunnevad suusatamise vastu huvi ja saavad seda endale võimaldada, ainult väike osa rahvastikust. Kohalikud kellega koos gondlis üles sõidame, püüavad ikka juttu teha ja uudistavad, et kust ja kuhu jne. Keegi avaldab arvamust, et eesti keel kõlab vene keelele sarnaselt (no kamooon?!); kutid, kellega koos üles lähen, pakuvad mulle kohalikku šhokolaadi, teevad omavahel gondlis lumesõda ja vastavalt oma ingl.k. oskusele kutsuvad üksteist vastastikku ahviks ja eesliks (monkey, donkey). :)
Lenno silmas gondlisabas ühte seltskonda ja teda tabas äratundmisrõõm - need peavad olema eestlased. Kui nad kuuldeulatusse jõudsid, selgus, et oligi nii! Neil ka kuuene kamp, kuid vastupidiselt meile, neli tśikki ja kaks kutti. Nad olid just Dizini jõudnud ja pidasid sama plaani mis meie - veeta mõni päev mägedes ja siis uusi seiklusi otsima minna. Õhtusöögi ajal kohtusime veelkord nendega ja selgus, et mõni meist tunneb mõnda neist. No kui suur on võimalus?!
Gondlite ja istukate sabas peab ootama ca 30-40 min. Gondlisse ehk kauemgi.
Vahur kuulis ühelt kohalikult, et lennukipiletite saamine võib osutuda keeruliseks. Pileteid ei pruugi kohe saada ja tutvused tuleksid kasuks. Täna otsustame ära, millal on meie viimane mäe-päev ja kuhu edasi suundume. Ninaotsad ja põsed on õhtuks päikesest punased.

KOLMAPÄEV, 24.12. Laviin ja Lepatriinude Jõulud


Lund aina sajab ja sajab.... Täna on küll nii vägev puudri-päev olnud ja selline mõnu, et muli tuli ühel hetkel lausa pisar silmanurka.. :) Nähtavus on kehv, kuid me teame juba eelmiste päevade kogemusest, kuidas kuskil sõita. Kus tuleb hagu anda ja kus võib tśillida. Vau, väga vinge jõulupäev! Täna käisime ka Naderi Fun Clubis ja sinna võib teinekordki sooja minna. Homme pidi kalamarja ka saama....Päeva tegija on ikkagi puuder. Mina ei ole varem nii palju saanud puudris hullata. Kohalikud sellest millegipärast väga rõõmu ei tunne (meile teeb see ainult head meelt). Mõni üksik kohalik sõidab hästi. Häid suuskureid veel on, kuid laudureid napib. Kuskil lõunast kadus ka järts ära - tuiskad alla ja saad kohe üles. Olime just päeva lõpetamas ja lootsime veel kaks sõitu saada, kui juhtus selline lugu, et mina puuderdasin nõlvast liiga paremale. Ei saanud enam nõlvast üles ja "tuttavatele karjamaadele". Üritasin siis ümber mäe sõita ja lootsin allpool jälle joonele saada. Lootsin, et ei satu kuskile kaussi ja et ei peaks matkama... Ümberringi valge vaikus, mäed ja lumi. Liuglesin mäega risti, jäin ühel hetkel lumme kinni ja... ülevalt tuli laviin. Õnneks mitte suur, ca 15 m minust kõrgemalt, kuid hea paks lumi... Õnneks vajus see minust nii mööda, et ainult laua tagumine ots ja minu jalg jäid alla. Ei olnud küll ei-tea-mis märkimisväärne laviin, kuid jahedaks võttis küll ja lähemalt ei soovinud sellega tutvust teha. Seetõttu loobusin ka plaanist sealtpoolt mäge alla laskuda ja uusi maid avastada. Püüdsin ikka saada tagasi tuttavale rajale. Kaevasin, kaevasin. 50 m lauget maad ja higistamist. Ümberringi vaikus... Ühel hetkel hakkasin juba nägema inimesi rajal. Rada oli nii lähedal, nii lähedal, kuid andis ikka higistada, et lõpuks sinna jõuda. Inimesed gondlist hõikasid midagi... Ja-jaa, teile ka kõike paremat! Lõpuks tuhises Lenno üle nõlva ja ka Vahur... et vaadata minu viimaseid pingutusi. Oh rõõmu, sõbrad!

Enn ei tulnudki täna mäele ja Külli sai talt lauda laenata. Pehmes lumes hea õppida.
Hakkame süüa tegema. Väga tore päev oli!
P.S. kohalikelt kuulsime, et Shemshakis ei ole nii vara lund. Lonely Planet näitab ka, et seal on hooaeg jaan-märts. Sinna siis ei hakka trügima.
Täna õhtul vaatame jõulude puhul Lenno I-Phonest Lepatriinude Jõule. :)






TEISIPÄEV, 23.12. Ennu jälg kivis..

Olime maja tühjaks söönud, nii et läksime hotelli sandwitchibaari hommikust sööma. Sai, mille vahel vorsiviilud, ei olnud hea. Rohkem seda ei söö. Korraks näitas päikest, kuid tegelikult sadas kogu päeva ja üha rohkem. :)
Meie viimane sõit oli vähemalt mulle päeva parima fiilinguga (Cypress Hill kõrvus ei olnud ka paha) ja oleks tegelikult tahtnud veel sõita, kuid meid ei lastud enam tippu. Gondli-tüübid näitasid, et sajab liiga tihedalt ja lunimine ei aidanud. Gondlid seisid. Hinges kraabib... nii tahaks veel! No olgu-olgu, homme peaks küll kõik kohad paksu puudrit täis olema. Meile öeldi, et mägi on lahti 4-ni, kuid juba teist päeva ei lastud meid ca 15.30 üles. Avalikku infot lahtiolekuaegade kohta kuskil ei silma... Võibolla ussikeeles on, aga meie ju seda ei mõika. Mäevärgist veel niipalju, et pilet on elektrooniline tablett mille rent on 20 000 ja päev maksab 150 000 riaali. Toetad tablaka vastu lugejat ja pressid ennast läbi karusselli, seejärel väike sikk-sakk jalutuskäik metallpulkadega koridoris ja gonglisse. Kohalikud karusselli-mehed on väga abivalmid ja tahavad muudkui ise sinu tabletti vilgutada, aga no selle asjaga saame me ju ise hakkama. Mõnikord tekib karusselliga mingi jama ja tabletilugeja viskab villast. Siis on operaator-mees eriti abivalmis ja muudkui vilgutab tabletti. No ei aita see! Tegelikult peaks ca 5-10 min ootama ja siis uuesti proovima. Mäest veel, et mina kujutasin Dizini ette nii, et saad kuskile kaljunukile ja siis pead sealt kuidagi alla sikerdama lootes, et laviini ei teki. No sellist kohta ei ole mina siin veel näinud. Vähemalt seal, kuhu tõstukid viivad ja helikaid siin ei ole.
Esimesel päeval otsis meid üles üks tore Moskvast pärit venku, kes kuulis Naderilt, et eestlased tulid. Teda oleme nüüd ka mäel näinud ja tema olevat siin juba kolmandat korda, sest mujal meile nii lähedal detsembris nii hästi sõita ei saa. Soovitas meil ka Jaapanisse minna. Eks näis mis tulevik toob...
Mäel on kaks söögikohta. Üks on kiirsöökla ja teine on Naderi resto. Jani burger ja Külli friikad sakkisid, homme läheme Naderi juurde. Ennul läks täna sandisti - rammis oma puusaga üht kivi ja on nüüd voodis pikali.

Poisid tõid talle leevenduseks lund ja jääpurikaid. Kui juba Enn ütleb, et on valus, siis on ikka s....ks valus. Jätab vist homse päeva vahele.


Slon näitas, et poodi lähevad Külli ja Lenno. Jan volunteeris ise. Näis mida head nad toovad, täna teeme õhtusöögi ise. Tegelikult võiks juba süüa küll...
Kell on 18.15 ja tulime Vahuriga hotelli. Mina toksin blogi (esimest ja viimast korda Iraanis olles) ja Vahur uurib mida lahedat siin veel teha saaks. Lund on niiii palju, et jalas võiksid olla kõrge säärega saapad. Ja sajab juurde!! Lahee!
Tagasi tulles on lumi katnud trepiastmed, libastun ja persetan paar astet allapoole.
Nii õige ja ehtne talv kui veel olla saab!