TVst näeme uudiseid Gaza pommitamise kohta. Sri Lankas lõhkes pomm... Mis maailmas toimub ?!
Jalutame mööda linna ja otsime infopunkti. Abistajaid ja teenäitajaid on mitmeid, seda stiilis "Next building". Infopunkti ei leiagi, kuid leiame meeste ranna. Mehed vette! Pärast väikest supelungi saadavad kutid meid Külliga naiste randa ja lähevad ise tagasi linnapeale. Selgub, et naiste rand on suletud ja mingid tüübid teevad seal remonti. Läksime siis randa piirava müüri lõppu, ranna-alast väljapoole. Ümbruses vedeles ehituspraht, eemal paistis muul kus liikusid mõned inimesed. Käisime ujumas ja päevitasime, üks silm igaks juhuks lahti.. Ühel hetkel sõitis randa üks rattaga venelanna kellelt kuulsime, et ametlikus rannas päevitavad kohalikud ka bikiinides, kuid väljaspool aeda võib politsei trahvima tulla. Meid õnneks ei tulnud keegi kiusama.
Jalutasime kogu kambaga sadamasse, et uurida võimalusi lahkuda Kishilt laevaga. Põlvpükstes mehi sadamahoonesse ei lubatud. Pileti-infot saime hoone kõrvalt ühest eraldi ruumist. Teenindajaks oli abivalmis näitsik, kes rääkis ainult mõne sõna ingl. keelt. Suhtlesime nii, et tema helistas kellelegi (sõbrannale?), mina rääkisin sõbrannaga, see omakorda näitsikuga ja teistpidi tagasi. Päris huvitav telefonimäng oli. :) Tulemuseks otsus sõita homme kiirpaadiga mandrile.
Lenno pani päeval endale, Ennule ja mulle homme hommikuks sukeldumise tripi kinni. Ootan põnevusega keda-mida kõike vee all näha saab.
Siinsele tavale vastavalt on söögikohad päevasel ajal mõned tunnid kinni. Jube nälg on juba, lõuna jäi ju vahele. Ranna-äärne resto pidi avatama kl. 18.00. Jalutame kail ja teeme aega parajaks - 1,5 h veel tappa. Käime Külliga paar korda sissepääsu juures piilumas, et ehk lasevad meid ikkagi varem sisse. Ei midagi - "Open 6 o'clock". 18.04 läheme veelkord vaatama. Sissepääsu kutt vaatab kella ja taas: "Open 6 o'clock". No mida mees! Vastavalt idamaisele tavale sülitan põlastavalt, teen kurja häält ja astume sealt minema. Kõigil on kõhud ikka juba väga tühjad... aga no sellist suhtumist me ka ei talu. Kutsugu sisse ja pakkugu alustuseks kasvõi teed kui neil köök valmis ei ole. Seame sammud kaubanduskeskuses asuvasse kiirsöögikohta. Seal tervitatakse meid jälle: "Close. Open 6 o'clock." No mida, õppige kella tundma!!" Saame sinna ikkagi sisse. See ei taga aga veel midagi. Sees ei lähe ka asjad ladusalt. Arusaamatused tellimisel, ennasttäis teenindaja jne.jne. Kuna kella-aeg on selline, et paljud kohad peavad ikka vel pausi, siis otsustame seal siiski esimese nälja kustutada ja siis mõnes meeldivamas kohas jätkata. Reeglina avatakse söögikohad õhtuti kl. 20-21.00. Tuju on sitt ja meid päästaks ainult Mr. Tabriz. Kutsume endale järgi juba tuttava tõmban-peo-käima taksojuhi Mr. Tabrizi. Tema bussi mahume kõik kuuekesi. Mr. T ei vea meid kunagi alt. Paneb kiiresti Iraani tümpsu käima ja meil on kohe pidu! :)) Isegi see ei sega, et tal on ainult üks kassett. Hoolimata sellest, et Mr. T räägib ainult kolm sõna ingl. keeles, on ta intelligentse ja muheda olemisega. Selgitame talle, et tahame kuskile toredasse iraani restosse, kuid mitte samasse kus eile käisime. Tema jällegi, et eilne koht ongi kõige parem ja avatakse ka teistest restodest varem. No ok, Payab siis olgu. Juba taksos tõuseb kõigi meeleolu (näpud püsti, näpud püsti!) ja eilne koht on ka täna väga meeldiv. Payab tähistab vana veehoidlat ja resto asubki veehoidla katakombide peal. Piilume natuke ka veehoidlasse, kuid seal on vesi sees ja kaugele kondama ei saa. Pole hullu, maapeal on ka hea. Purskkaevud, tanduuri-ahjud, ringitatsav muhe teetooja-mees.. Sööme kõhud heast lambalihast punni ja popsime piipu peale. Mmmmm... Kuskil kireb kukk.
Jalutame mööda linna ja otsime infopunkti. Abistajaid ja teenäitajaid on mitmeid, seda stiilis "Next building". Infopunkti ei leiagi, kuid leiame meeste ranna. Mehed vette! Pärast väikest supelungi saadavad kutid meid Külliga naiste randa ja lähevad ise tagasi linnapeale. Selgub, et naiste rand on suletud ja mingid tüübid teevad seal remonti. Läksime siis randa piirava müüri lõppu, ranna-alast väljapoole. Ümbruses vedeles ehituspraht, eemal paistis muul kus liikusid mõned inimesed. Käisime ujumas ja päevitasime, üks silm igaks juhuks lahti.. Ühel hetkel sõitis randa üks rattaga venelanna kellelt kuulsime, et ametlikus rannas päevitavad kohalikud ka bikiinides, kuid väljaspool aeda võib politsei trahvima tulla. Meid õnneks ei tulnud keegi kiusama.
Jalutasime kogu kambaga sadamasse, et uurida võimalusi lahkuda Kishilt laevaga. Põlvpükstes mehi sadamahoonesse ei lubatud. Pileti-infot saime hoone kõrvalt ühest eraldi ruumist. Teenindajaks oli abivalmis näitsik, kes rääkis ainult mõne sõna ingl. keelt. Suhtlesime nii, et tema helistas kellelegi (sõbrannale?), mina rääkisin sõbrannaga, see omakorda näitsikuga ja teistpidi tagasi. Päris huvitav telefonimäng oli. :) Tulemuseks otsus sõita homme kiirpaadiga mandrile.
Lenno pani päeval endale, Ennule ja mulle homme hommikuks sukeldumise tripi kinni. Ootan põnevusega keda-mida kõike vee all näha saab.
Siinsele tavale vastavalt on söögikohad päevasel ajal mõned tunnid kinni. Jube nälg on juba, lõuna jäi ju vahele. Ranna-äärne resto pidi avatama kl. 18.00. Jalutame kail ja teeme aega parajaks - 1,5 h veel tappa. Käime Külliga paar korda sissepääsu juures piilumas, et ehk lasevad meid ikkagi varem sisse. Ei midagi - "Open 6 o'clock". 18.04 läheme veelkord vaatama. Sissepääsu kutt vaatab kella ja taas: "Open 6 o'clock". No mida mees! Vastavalt idamaisele tavale sülitan põlastavalt, teen kurja häält ja astume sealt minema. Kõigil on kõhud ikka juba väga tühjad... aga no sellist suhtumist me ka ei talu. Kutsugu sisse ja pakkugu alustuseks kasvõi teed kui neil köök valmis ei ole. Seame sammud kaubanduskeskuses asuvasse kiirsöögikohta. Seal tervitatakse meid jälle: "Close. Open 6 o'clock." No mida, õppige kella tundma!!" Saame sinna ikkagi sisse. See ei taga aga veel midagi. Sees ei lähe ka asjad ladusalt. Arusaamatused tellimisel, ennasttäis teenindaja jne.jne. Kuna kella-aeg on selline, et paljud kohad peavad ikka vel pausi, siis otsustame seal siiski esimese nälja kustutada ja siis mõnes meeldivamas kohas jätkata. Reeglina avatakse söögikohad õhtuti kl. 20-21.00. Tuju on sitt ja meid päästaks ainult Mr. Tabriz. Kutsume endale järgi juba tuttava tõmban-peo-käima taksojuhi Mr. Tabrizi. Tema bussi mahume kõik kuuekesi. Mr. T ei vea meid kunagi alt. Paneb kiiresti Iraani tümpsu käima ja meil on kohe pidu! :)) Isegi see ei sega, et tal on ainult üks kassett. Hoolimata sellest, et Mr. T räägib ainult kolm sõna ingl. keeles, on ta intelligentse ja muheda olemisega. Selgitame talle, et tahame kuskile toredasse iraani restosse, kuid mitte samasse kus eile käisime. Tema jällegi, et eilne koht ongi kõige parem ja avatakse ka teistest restodest varem. No ok, Payab siis olgu. Juba taksos tõuseb kõigi meeleolu (näpud püsti, näpud püsti!) ja eilne koht on ka täna väga meeldiv. Payab tähistab vana veehoidlat ja resto asubki veehoidla katakombide peal. Piilume natuke ka veehoidlasse, kuid seal on vesi sees ja kaugele kondama ei saa. Pole hullu, maapeal on ka hea. Purskkaevud, tanduuri-ahjud, ringitatsav muhe teetooja-mees.. Sööme kõhud heast lambalihast punni ja popsime piipu peale. Mmmmm... Kuskil kireb kukk.
No comments:
Post a Comment