REEDE, 26.12. Tagasi Tehrani

Täna on jällegi särav päev, kuid meie pakime oma nodi kokku ja lahkume Dizinist. Hotellist tellitakse meile kaks taksot, mis on tavalised sõiduautod. Taksojuhid tõstavad meie lauakotid pagassi autoga risti nii, et üks koti ots jääb auto kabariitidest väljapoole. Lenno kott on pealmine ja mulle tundub, et mõnes kurvis võib see autost eralduda. Ja juba kihutamegi mööda kurvilist teed. Autos leviv kütusehais ajab iiveldama, nii et me Külliga hingame terve ca 120 km tee läbi minu rätiku. Külli nosib vastumürgiks saia ja ingverikomme. Üks heitgaasidest pungil tunnel tundub lõputu ja isegi läbi mitmekordse rätiku on hingata väga vastik. Silmad otsivad valgust tunneli lõpus, mis annaks lootust hapniku juurdevoolule.

Peame korraks kinni, et autojuhtidega kokku leppida kuhu täpselt me Tehranis minna soovime. Lonely Planet annab ühe tänava mille ääres peaks olema mitu Tourist Office´t ja ka Iran Air peakontor. Sinna! Meil on ju vaja lennukipileteid lõunasse. Teeradade eristusjooned asfaldil ja suunatulede näitamine tunduvad olevad soovituslikku laadi. Ringil olijale ei pea teed andma jne. jne. Endiselt on mure lauakottide pärast. Nüüd juba ka selle pärast, et kui kotid mõnes kurvis plagama ei pane, siis sõidame ise või sõidab mõni teine auto laua otsast jupi ära. Aga seda õnneks ei juhtu. Juhtidel on kõik kontrolli all (või oli see õnnelik juhus?) välja arvatud Tehrani tänavate tundmine (mägede pojad ikkagi). Pole hullu, kui ise ei tea, tuleb küsida. Läbi tiheda ja kaootilise liikluse jõuame lõpuks kohale. Täna, kohaliku aja järgi pühapäeval on bürood kinni ja õiget Iran Air esindust ei õnnestu meil ka abivalmite kohalike abiga leida. Halvasti, lootsime ikkagi täna juba edasise kohta selgust saada. Kas saame kiiresti lennukipiletid või sõidame kuskile punkti rongiga vm. Aeg läheb. Lõpuks sõidame samasse hotelli kus veetsime oma esimese öö Iraanis.Takso Dizinist Tehrani oli odavam kui sinna minnes. Jalutame mööda linna ja otsime söögikohta. Näib, et pühapäev on väga sobilik päev kõigi linnas olevate autode putitamiseks. Oleme sattunud autoremondipiirkonda. Tänavate kaupa on autojubinate müügikohti ja kõikjal askeldatakse autode kallal. Ühe bussiootepaviljoni ees lõigatakse ühte autot relakaga. Naine istub autos kuni mees valib sobivat sumbutajat... Mõne tänavaäärse puu otsas on linnupuur ühe väikese linnuga kes aeg-ajalt laulda siristab. Jägmine linnaosa - värske kala. Suured, surnud, roosad, rohelised ja hallid kalad. Tundub, et liigume õiges suunas.. söök ikkagi. Mõni kebabikoht ei tundu ahvatlev, mõni on suletud... Puuviljad, köögiviljad, seemned... Ostame koogipoest endale mõned isuäratavad koogid. Lõpuks istume ka ühes kebabikohas maha. Täitsa ok. Tagasiteel hotelli jalutame läbi kinga-koti sektori. Pimeneb. Üks kohalik ja liikluspolitseinik (nende vormis tegelaste funktsioon jääbki saladuseks, sest nad tunduvad lihtsalt seisvat või jalutavat tee ääres) selgitavad meile, et kui keegi esitleb ennast politseina ja tahab meie kotte enda kätte, siis ei ole tark seda teha. Soovitavad meil pigem tuppa ära minna. Longime veel läbi Hiinast pärit kauba tänavate. Mingi ohtu küll ei tunneta. Ei tasu lihtsalt endal rumalalt käituda. Teede ääres on suht sügavad kraavid. Sinna saab näiteks visata oma vanad kingad, kui oled endale tänavaäärsest poest uued käimad ostnud. Külli koperdas ühte kraavi. Õnneks lõppes see ainult ehmatusega.
Hotellis lähevad kutid sauna ja basseini mõnulema. Naistele siin sellist teenust ei osutata. :( Mina lähen siis vanni!
Õhtu lõpetame hotelli teebaaris teed juues ja vesipiipu popsides. Mõnus.
Toa akna taga käib teeparandus ja kuigi aknad on kinni, tungib tuppa ikkagi hais...