On hommik, päike sirab südamest, lumi paneb silmi kissitama ja taevas on lipu-sinine. No mida veel tahta?! Meie jaoks on tavaline neljapäev, kuid kohalikel algas nädalavahetus ja täna-homme on neid siia palju oodata. Mäeolud on niivõrd super, et isegi puusahaige Enn tuleb mäele. Külli võtab laenutusest laua, rentija sätib saabast Küllile jalga ja Vahur kaupleb selle eest hinda alla... Blondi tšiki jalg ikkagi. :) Laudu laenutab siin ainult üks koht, suuski saab kahest. Kui eelmistel päevadel on olnud raske enda ette näha, siis nüüd paistavad kõik ümbritsevad mäed selgelt kätte ja sõita on lausa lust. Täna öösel enam lund juurde ei sadanud, kuid nõlvi kus puuderdada, on küllalt. Ja terve päev on päikest täis.
Võrreldes ülejäänud riigiga, on Dizin ikkagi kuurort ja kohalikud tunnevad siin ennast vabamalt kui nö. tavaelus. Naistel on ikkagi ka siseruumides pead kaetud. Samuti on need inimesed, kes tunnevad suusatamise vastu huvi ja saavad seda endale võimaldada, ainult väike osa rahvastikust. Kohalikud kellega koos gondlis üles sõidame, püüavad ikka juttu teha ja uudistavad, et kust ja kuhu jne. Keegi avaldab arvamust, et eesti keel kõlab vene keelele sarnaselt (no kamooon?!); kutid, kellega koos üles lähen, pakuvad mulle kohalikku šhokolaadi, teevad omavahel gondlis lumesõda ja vastavalt oma ingl.k. oskusele kutsuvad üksteist vastastikku ahviks ja eesliks (monkey, donkey). :)
Lenno silmas gondlisabas ühte seltskonda ja teda tabas äratundmisrõõm - need peavad olema eestlased. Kui nad kuuldeulatusse jõudsid, selgus, et oligi nii! Neil ka kuuene kamp, kuid vastupidiselt meile, neli tśikki ja kaks kutti. Nad olid just Dizini jõudnud ja pidasid sama plaani mis meie - veeta mõni päev mägedes ja siis uusi seiklusi otsima minna. Õhtusöögi ajal kohtusime veelkord nendega ja selgus, et mõni meist tunneb mõnda neist. No kui suur on võimalus?!
Gondlite ja istukate sabas peab ootama ca 30-40 min. Gondlisse ehk kauemgi.
Vahur kuulis ühelt kohalikult, et lennukipiletite saamine võib osutuda keeruliseks. Pileteid ei pruugi kohe saada ja tutvused tuleksid kasuks. Täna otsustame ära, millal on meie viimane mäe-päev ja kuhu edasi suundume. Ninaotsad ja põsed on õhtuks päikesest punased.
Võrreldes ülejäänud riigiga, on Dizin ikkagi kuurort ja kohalikud tunnevad siin ennast vabamalt kui nö. tavaelus. Naistel on ikkagi ka siseruumides pead kaetud. Samuti on need inimesed, kes tunnevad suusatamise vastu huvi ja saavad seda endale võimaldada, ainult väike osa rahvastikust. Kohalikud kellega koos gondlis üles sõidame, püüavad ikka juttu teha ja uudistavad, et kust ja kuhu jne. Keegi avaldab arvamust, et eesti keel kõlab vene keelele sarnaselt (no kamooon?!); kutid, kellega koos üles lähen, pakuvad mulle kohalikku šhokolaadi, teevad omavahel gondlis lumesõda ja vastavalt oma ingl.k. oskusele kutsuvad üksteist vastastikku ahviks ja eesliks (monkey, donkey). :)
Lenno silmas gondlisabas ühte seltskonda ja teda tabas äratundmisrõõm - need peavad olema eestlased. Kui nad kuuldeulatusse jõudsid, selgus, et oligi nii! Neil ka kuuene kamp, kuid vastupidiselt meile, neli tśikki ja kaks kutti. Nad olid just Dizini jõudnud ja pidasid sama plaani mis meie - veeta mõni päev mägedes ja siis uusi seiklusi otsima minna. Õhtusöögi ajal kohtusime veelkord nendega ja selgus, et mõni meist tunneb mõnda neist. No kui suur on võimalus?!
Gondlite ja istukate sabas peab ootama ca 30-40 min. Gondlisse ehk kauemgi.
Vahur kuulis ühelt kohalikult, et lennukipiletite saamine võib osutuda keeruliseks. Pileteid ei pruugi kohe saada ja tutvused tuleksid kasuks. Täna otsustame ära, millal on meie viimane mäe-päev ja kuhu edasi suundume. Ninaotsad ja põsed on õhtuks päikesest punased.
No comments:
Post a Comment