Pekki, magasime Lennoga sisse! 20 min. pesemiseks ja söömiseks enne kui
taksojuht kohal on! Saime hakkama, pea-aegu. Taksojuht viis meid raha vahetama.
Värskete miljonäridena otsime nüüd kust saaksime endile kohalikud GSM SIM
kaardid. Liiklus on elav, kuid väga palju piibitamist ei kuule. Foorid on
huvitavad - igal pool ja kogu aeg plingib kas kollane voi punane. St. et
tuleb lihtsalt sõita, suuremal on õigus või mingi neile arusaadav süsteem näib
kehtivat. Näen, et naistele on eraldi taksofirma, plafoonil kiri Women's taxi
ja naisjuht roolis.
Helistan
Naderile ja annan teada, et oleme mõne tunni parast kohal. (Nader on see mees,
kelle Dizini koduka Lenno leidis ja kust meil see Iraani sõidu mõte tekkis.) Õpin
kohalikke väljendeid. Sõime just oma esimesed hakkliha-saiad - väga head olid!
Ja jõime ka esimesed õlled - üks maitses nagu kali ja teine oli sidrunilimpsi
maitsega.
Ronime edasi mööda mägiteid, sõidame
veehoidlast mööda. Süstad on kaldale tõmmatud.
Teeääres on prügihunnikud,
läbipaistva veega mägijõgi. Oleme 1446 m kõrgusel. Uni kiusab, hoian
voimalikult kaua silmi lahti, et ümbrust näha. Dizini jouame ca 15:30. Lund on vähem, kui
lootsime. Kaljud on üsna paljad.. ja Omaanis naftaäris töötav sakslane ütles,
et off-pistes on kivid väljas. Kahju. Samas, üle mõne aja sajab täna taas lund juurde, nii et
loodame, loodame! (Ette rutates olgu öeldud, et suusakeskuse nõlvad on ikkagi
lumised.
Keskuse vastas olevad mäed on
paljad... Ja et lund tuleb kõvasti juurde!!.) Sel sakslasel olevat just mõni
paev tagasi eesti sõbrad külas käinud, nii et tuli kohe juttu ajama.
Nii, kaks tserpat tõstsid meie
kodinad kelgule (suuskadele kinnitatud plekist painutatud küna) ja vantsisime
oma no. villani. Maja on tegelikult tip-top, kulunud olemisega, kuid kõik on
olemas - wc paber, hambaharjad, -pasta, voodipesu, TV, kööginoud... Kamin on gaasiga,
kuid see ei tööta. Meid ei häiri ka. Maja on tegelikult 5le, nii et üks madrats
tuuakse juurde.

Õpime rahaühikuid ja kursse. Nader
ütles, et gondel tootab kuni 16:00, nii et täna enam mäele ei jõua. Otsustasime
leida söögipoe, minna sööma jne.
Sõime hotelli restos ja nüüd
poodi. Väljas on pime, leiame kamba kohalikke ja küsime poe kohta. Selgub,
et see on ca 5 km Dizinist eemal, mingis külas. Kauplesime endale taksojuhi
(lihtsalt keegi autoga), kes küll ise väga ei tahtnud meid vedada, kuid ümberringi
seletavate sõprade mõjul lõpuks ikkagi võttis meid peale. Teepeal läks jutt
kuidagi nii, et.... Juht: “No vodka? Problem?” Sai natuke pinnast kombitud ja ..... külas ta meil oligi, koos pudelitäie
puskariga. Armeenlane (no ütleme, et nimi on Mr. P), vähemalt juured
sealt. Selline siis ongi meie esimene õhtu siin kaines riigis!! Mängime täringuid,
sest Lenno ei taha Mr. Pga tantsida. Mr. P küll väidab, et meie oleme sõbrad ja
sõbrad tantsivad. Meie mängime ikkagi täringuid.