PÜHAPAEV, 21.12. Jõudmine Dizini

Pekki, magasime Lennoga sisse! 20 min. pesemiseks ja söömiseks enne kui taksojuht kohal on! Saime hakkama, pea-aegu. Taksojuht viis meid raha vahetama. Värskete miljonäridena otsime nüüd kust saaksime endile kohalikud GSM SIM kaardid. Liiklus on elav, kuid väga palju piibitamist ei kuule. Foorid on huvitavad - igal pool ja kogu aeg plingib kas kollane voi punane. St. et tuleb lihtsalt sõita, suuremal on õigus või mingi neile arusaadav süsteem näib kehtivat. Näen, et naistele on eraldi taksofirma, plafoonil kiri Women's taxi ja naisjuht roolis. Helistan Naderile ja annan teada, et oleme mõne tunni parast kohal. (Nader on see mees, kelle Dizini koduka Lenno leidis ja kust meil see Iraani sõidu mõte tekkis.) Õpin kohalikke väljendeid. Sõime just oma esimesed hakkliha-saiad - väga head olid! Ja jõime ka esimesed õlled - üks maitses nagu kali ja teine oli sidrunilimpsi maitsega.
Ronime edasi mööda mägiteid, sõidame veehoidlast mööda. Süstad on kaldale tõmmatud.

Teeääres on prügihunnikud, läbipaistva veega mägijõgi. Oleme 1446 m kõrgusel. Uni kiusab, hoian voimalikult kaua silmi lahti, et ümbrust näha. Dizini jouame ca 15:30. Lund on vähem, kui lootsime. Kaljud on üsna paljad.. ja Omaanis naftaäris töötav sakslane ütles, et off-pistes on kivid väljas. Kahju. Samas, üle mõne aja sajab täna taas lund juurde, nii et loodame, loodame! (Ette rutates olgu öeldud, et suusakeskuse nõlvad on ikkagi lumised. Keskuse vastas olevad mäed on paljad... Ja et lund tuleb kõvasti juurde!!.) Sel sakslasel olevat just mõni paev tagasi eesti sõbrad külas käinud, nii et tuli kohe juttu ajama.
Nii, kaks tserpat tõstsid meie kodinad kelgule (suuskadele kinnitatud plekist painutatud küna) ja vantsisime oma no. villani. Maja on tegelikult tip-top, kulunud olemisega, kuid kõik on olemas - wc paber, hambaharjad, -pasta, voodipesu, TV, kööginoud... Kamin on gaasiga, kuid see ei tööta. Meid ei häiri ka. Maja on tegelikult 5le, nii et üks madrats tuuakse juurde.

Õpime rahaühikuid ja kursse. Nader ütles, et gondel tootab kuni 16:00, nii et täna enam mäele ei jõua. Otsustasime leida söögipoe, minna sööma jne.
Sõime hotelli restos ja nüüd poodi. Väljas on pime, leiame kamba kohalikke ja küsime poe kohta. Selgub, et see on ca 5 km Dizinist eemal, mingis külas. Kauplesime endale taksojuhi (lihtsalt keegi autoga), kes küll ise väga ei tahtnud meid vedada, kuid ümberringi seletavate sõprade mõjul lõpuks ikkagi võttis meid peale. Teepeal läks jutt kuidagi nii, et.... Juht: “No vodka? Problem?” Sai natuke pinnast kombitud ja ..... külas ta meil oligi, koos pudelitäie puskariga. Armeenlane (no ütleme, et nimi on Mr. P), vähemalt juured sealt. Selline siis ongi meie esimene õhtu siin kaines riigis!! Mängime täringuid, sest Lenno ei taha Mr. Pga tantsida. Mr. P küll väidab, et meie oleme sõbrad ja sõbrad tantsivad. Meie mängime ikkagi täringuid.